Maalingute Koobas

Olen oma senise elu mingi kuratteabmille vastu vahetanud!

2010-02-27T22:36:00.006+02:00

Laupäeva õhtu.
Võiksin sõpradega, nendega kes mind veel mäletavad, kokku saada ja teha mingeid asju, mis hetkel pähe ei tule. Vanasti me tegime koos mingeid asju, ma mäletan.
Võiksin mõnes, kasvõi selles teadagi millises, baaris klaasi kummutada ja halva muusika järgi hööritada. Või hoopiski mõnes heas klubis hea muusika järgi, eks.
Selle asemel aga saage tuttavaks minu tänaõhtuse meelelahutajaga.

Kuna see kaunitar on oma esimese eluaastakese tänaval ümber veeretanud, valvan tema ettearvamatuid tegusid ning püüan teda lahke sõna ja olemisega voodi alt välja meelitada. Vähemalt järgmise kuu oleme korterikaaslased. Seejärel on lahke saatuse kord määrata talle püsiv omanik.
See oli sissejuhatus peatükile „Hanna hakkab Hoiukoduks“.
Missy toodi Tedrepessa Põltsamaalt. Tädi Heikele jäi koduaeda veel neli ilma-peal-kassi ning viis päris-oma, kes ka tänavalt võetud on, aga kodustunud. Pisikese printessi kaasavaraks oli ampull kirburohtu, tuub silmasalvi ning karbitäis krõbinaid. Ninaesisele tuuakse hoiupaigast lisa, aga ülejäänud varustuse, nagu liivakast, mänguasjad ja toidunõud, hankisin ise.
Tädi Heike lahkus kassist murelikult, kuid kergendunult, et ühe tema hoolealuse elutee turvalisema suuna võtab. Senine ulapealne eluviis ei lasknud Missy silmalgi paraneda. Uus keskkond on kassile muidugi ootamatu. Esimesed sammud käisid maadligi toaservi pidi. Turvatunnet otsides litsus loom end riiuli alla, mille kõrgus põrandast on 6 cm. Pole kahtlustki, et köögist kostvad urinad ja kilinad on vaesekesele võõrad ning minu isiksus ei tekita temas hetkel mingeid sooje tundeid. Mis sellest, et ma oma kahjutuse rõhutamiseks mööda põrandat rooman ning huuled torus imikununnutamishäälega räägin.
Loodetavasti on minu magamistoas täna öösel meie mõlema jaoks magamisruumi. Varahommikune võitlus unerahu pärast võhivõõra miisuga pole minu unistuste nimekirja eesotsas.
...
Või noh, oleneb miisust. :P

Sest mul pole veel piisavalt kirju elu...

2010-02-20T19:39:00.002+02:00

Kissellikeetmise vahepeale kirjutan nädalatagustest sündmustest, mis pöörasid pea peale mõned minu veendumused iseenda kohta ja tekitasid muul viisil rahutuid, uinumist segavaid ja seemnest-kasvab-puu laadis mõtteid.

Kuna minu sõbrapäev oli koguni valentinipäev ja seda haruldast situatsiooni pidi vääriliselt tähistama tegin Anarhistile romantilise üllatus-väljasõidu Tallinna ühistranspordiga Loomade Hoiupaika. Anarhist kirus Eedikut ja redutasime mõlemad kompostri kõrval mupot valvata. Mina muidugi niisama julgestuseks kaasas, aga tudengisõbraliku Tallinna innovaatiliste säästulahenduste peale olen sama sapine.

Olin juba ammugi ära otsustanud, et paitan ainult kasse, sest olen harjunud end kassiinimeseks arvestama. Ikka selliseks, kelle arvates kassisõprus koerasõprust välistab. Krabasin sõbrakingina paki kiisukrõbinaidki kaasa. Sõbrapäevaks oli hoiupaika laekunud rekordarv heldinud külastajaid, kes meie kohalejõudmise ajaks kassitoa pilgeni täis olid litsunud. Karvakerad süstisid sulejopedes onude ja kiljuvate mürsikute vahel üllatunult ringi ja korjasid, kes vähem kes rohkem tänulikult, püüdlikke paisid. Murelikult seadsin sammud koerapuuride poole, mille võrede vahelt Anarhist juba ammu sõrmi kutsakoonude poole sirutas. Ja kui teile vahel mõnd koertevarjupaiga elaniku fotot vaadates on tundunud, et nii õnnetu see loom ju ometi päriselt tegelikult nüüd ka olla ei saa, siis kurat, just nii trööstitu nende elu tõesti ongi. Ongi puur ja tsementpõrand ja räbaldunud tekk. Ongi uimane tellisseina vahtimine, mööduvate koerte poole haukumine ja inimeste poole ulgumine. Neil pole nimesid, kõigest vanus on sildile märgitud. Mõnede puuris vedeleb nätske lemmiklelu, üksikute pilgust võib välja lugeda himu sind tema nätskeks lemmikleluks muuta.

Muretu rohelistes tunkedes hoiupaiga töötaja näis üllatunud, kui küsisime tema luba üht hoolealust jalutama viia. Mulle hakkas see tokerdunud 9aastane krants kohe silme ja südame külge, kuigi Anarhist temast esialgu mööda jalutas ja ta muuseas Nuustikuks ristis. Tuli välja, et Nuustiku jalutamiseks me kellegi luba ei vajagi. Rihma saab nagist ja väravast saab tänavale. Sealt edasi on vabad käed. Jaluta mändide all, sörgi järve ääres või müra lumehangedes. Meie tegime kõike. Nuustik kandis truult lõugade vahel sinist kummipalli, mille ta aeg-ajalt maha kukutas, et mina selle üles saaks korjata ja vaimustunult „gussonnball, nogussonnball“ laliseda. Seda rutiini kordasime Anarhistiga kordamööda tunnipikkuse jalutuskäigu jooksul kümneid kordi. Eeskujulik dressuur.

Meist kolmest ükski ei tahtnud tagasi kollaste traatvõredega hoovi, aga seda paratamatust tunnetas nii jalutajate tandem kui väsimatult kollast lund nuuskiv semu.

Tagasi puuris, tahtsin Nuustikut hüvastijätuks kallistada, kuid justkui solvumise märgiks tõmbas koer pea tagajalgade vahele ning asus isukalt järama lumeklompi, mis kõndides ta varvaste vahele moodustunud oli. Säh sulle! Tund aega jalutada on tore, aga päriseks võtmiseks ei kõlba. Kallista siis oma Anarhisti – tema võtad küll kaasa.

Kui kaks unetut Valentiinat vahtisime Anarhistiga samal ööl tumehalli lakke. Üks tunnike selle ärksa, elava, sõbraliku ja hästikasvatatud loomaga jättis meie mällu pika rea kustumatuid pilte, mis ühtviisi paitavad meeli, kuid torgivad. Kas järgmisel korral on Nuustik veel seal? Loodan, et on, kuigi loodan, et pole. Mida ta tunneb, kui mind jälle näeb, kuid mida ta tunneb, kui jälle lahkun? On neil loomadel enam millegi tundmiseks jaksu sel igikestval emotsioonide ameerikaraudteel? Millisele autopiloodile on sättunud selle verd täis silmadega lakkamatult tühja mäluva bernhardiini psüühika, kelle puuri uksele kinnitatud silt keelab temaga jalutamise?

Õigupoolest jõudsime kassituppa tol pärastlõunal ka. Me ei saanudki teada, kas inimesed lahkusid enne kui kõik kassid kurnatusest külje maha panid või pärast. Meie leidsime igatahes eest 25 vaibastunud kassi, kellest mõned ei vaevunud paituste peale unemagusat norisemistki lõpetama, rääkimata silmade avamisest või lisapaide lunimisest. Halliruuduline põrand nägi välja kui lahingujärgne stseen filmi „Ahvide planeet“ vähempopulaarsest ning uut loomaliiki katsetavast järjest.

Mis sai edasi...

Autor katsetab pühapäeval juba kolmandat korda taas hoiupaika külastada. Senised püüded on luhtunud hoiupaiga lühikeste avamisaegade tõttu. Samuti küpseb autori peas plaan hakata pidama kasside hoiukodu, kus karantiinis kodu otsivad kassid peatuvad enne varjupaika jõudmist. Autor tajub, et hüüdnimi Kassitädi on kerge külge tulema, kuid on oma pehme loomuse ohver.

Autori korterinaaber on hoiukodus kaasüüriliseks olemisega põhimõtteliselt nõus, kui tema inimkülaliste ööund ei segata ja ta peab varjulistele vaid toitu ja vett andma.

Anarhist tundis huvi, kas teda siis ka veel voodisse lubatakse, kui tal tulles nuustikusarnane lojus kaasas on. Autor usub, et esiku vaip on sellisel puhul neljajalgsele sõbrale paras ase küll.

Not another kodutute koerte poputamiskampaania inin. Riili!

2010-02-03T00:19:00.002+02:00

Videvikutund. Vaikse liiklusega tänav on kaetud helepruuni lumeräbuga. Porised hanged kõrguvad teepervedel. Tänavalaternad heidavad aeglaselt langevatele lumeräitsakatele oranži valgust.
Kurvile läheneb valge Mercedes, kurvad silmad säramas. Juhil näib olevat kiire - kummid krigisevad pöördel ning auto tagaosa libiseb viivuks vastassuunavööndisse.
Nnd lumehange varju puhkama seadnud kogukas karvakera Urmi ärkab niutsatusega unelusest ning vaatab kaugenevale sõidukile murelikult järgi. Ta haigutab laialt ning kümmekond lumehelvest sulavad ta sinakasroosal lihaval keelel. Urmi tõuseb ja haarab hammaste vahele määrdunud punase salli. Koera jahe nina tunneb selle küljes veel vaevumärgatavat kadunud peremehe hõngu.

Po(hh)eesiat

2010-01-23T15:56:00.003+02:00

Ärkasin lõunapaiku.
Võtsin oma hane peale südametäie vihastada.
Viisin taara ära.
Ostsin pudeli kangemat.

Sünnipäev.

Nou, pat riili! :D

Nii tore sünnipäevapidu oli! :)))
Kogu aeg oli lõbus ja nii palju armsaid sõpru ümberringi ja nii palju sooje soove.
Ma olen õnnega üleni koos!

Ise tehtud - hästi tehtud!

2010-01-05T20:30:00.005+02:00

Avastasin, et Elioni arvet, mis mulle alates uuest aastat igakuiselt laekuma peaks hakkama, pole kusagil. Kuna ID-kaart tolknes nagunii rüperaalil sabas otsustasin katsetuseks Elioni iseteenindusse sisse põigata, kust oma üllatuseks avastasin arve, mis juba kaks päeva tagasi väljastatud oli. Minu postkasti polnud see aga jõudnud, kuna minu Elioni telefoniteenindaja ülestähendatud meiliaadressis oli näpuviga. Parandasin ära. Arve maksin ka ära. Tänapäeval peab ikka kõik asjad ise (üle) tegema.
Tänud Elion, et teada andsite, et mind meili teel kätte ei saa. Ja isegi, kui need kaks eilset vastamata samalt numbrilt tulnud kõnet olidki teilt, siis tänaseks, tundub, olite küll juba käega löönud. Ah? AH?!

Mida ma veel ise hästi olen teinud:
kahe jõulupeo jagu piparkooke,
ühe pehme piparkoogi tordi,
ehtinud oma korteri,
omandanud diivani,
piiranud märkimisväärselt oma ostumaaniat,
valinud ühele ülivõrdes Inimesele kingiks ehte, mis talle meeldis (ja see ON keeruline),
tekitanud EGNile iiiilusaid meeneid,
koristanud hommikul vahetult pärast uusaastapidu korterit JA triikinud,
saanud eetika lõpuhinde B,
alustanud dieeti, mis näib tõesti toimivat ja mina sellele vastu pidavat,
vastanud kõigile neile meilidele, millega ma jonnakalt tõtt vahtisin vahepeal vabandades end välja pühadeperioodiga.

See nimekiri PEAB järgnevatel päevadel täienema asjadega, mida ma väga hästi tean, aga iga kord vaatan veel igaks juhuks enne üle ega mul Orkutis mõnd kirja pole ja siis selle sõbranna uusi pilte ja siis äkki on mõnes mu lemmikblogis uus postitus ja siis vaatan veel Simpsonite kordusosa ära ja...

Uuel aastal uue (loe: vana hea) hooga!
Hoirassaa!

Ei ole üksi ükski ma(a)

2009-12-18T04:50:00.005+02:00

Kaks ja pool aastat tagasi kolisin Eestist Saksamaale ja omandasin üheksa kuud järjest sealset keelt ja kombeid ning rea juhuslikke oskusi, millest mul hiljem võrdlemisi vähe tulu on tõusnud, aga paaril korral siiski. (Näiteks siis, kui Brüsselis inimpüramiidi püstitada oli vaja.) Täna lugesin läbi kõik, mida nende üheksa kuu jooksul blogisse kirja olin pannud. Umbes neli korda kaheksa postitust. Tõusud ja mõõnad, abstraktsed mõttekäigud, liialdused, ridadevahelised sõnumid, unustusse vajunud seiklused ja inimesed, äratundmisrõõm, nostalgia, igatsus. Igatsus selle tüdruku järgi neil fotodel.
Ma naeratasin siis hoopis ilusamini. Võib-olla selle pärast, et tegin endast tavaliselt ise pilte ja ei tekkinud põsekrampi. Võõrale kaamera taga luuravale silmale naeratades tekib mul rambipalavik. '
Lisaks aiman mingit „vaga vesi – sügav põhi“ tegurit oma pilgus. Malbet „minu sees on emotsioon, millest ma vast isegi aru ei saa ega teile sellest ei räägi“ tunnet. Nii mõjus ilmselt isoleeritus – füüsiline, lingvistiline kui mentaalne barjäär minu ja ülejäänute vahel, kes mu maailma kuulusid. Selles tundes puudus frustratsioon, himu kellelgi õlgadest haarata, raputada ja lõrinal endast välja lasta kõik ärritavad mõtted.
Teadmine, et lahkun peagi, varsti jäävad need inimesed minust maha ja nende elu jätkub samaviisi ja minu oma minuviisi, tegi alistumise nii lihtsaks. Ei tahtnud ma neilt kunagi küsida: „Kuidas sa siis aru ei saa?“ või „Millal sind kord huvitama hakkab?“ või muud sarnast.

Mulle meeldis see areng, mida postitus postituse järel tunda oli. Mõned keelenaljad, millest ma vist küll ainsana aru saan. Meeldisid hirmud ja rõõmud ütlemata lihtsate asjade pärast.
Kas ma enam oskakski selline olla? Ma hirmsasti tahan.

Olen oma peret juba harjutama hakanud mõttega, et varsti ma kaon jälle mõneks ajaks kuhugi kaugemasse paika. Kuigi mind on püütud pärast Saksamaalt naasmist harjutada mõttega paikseks jäämisest. Kujutatud ette, et mul on hoopis see plaan. Vat ei vea väga välja. Ma vahtisin lõpmatusse kulgevat maanteed Saksamaal – ära olles – ka igatsusega hinges, et tahaks veel rohkem ära sealt ärast.

Lihtsalt interaktiivsuse soosimise mõttes panen siia küsitluse üles. Armsad lugejad, võtke kätte ja avaldage oma subjektiivset arvamust, võib ka objektiivset või minu isikust lähtuvat arvamust avaldada, selle kohta, mille järgi peaks valima paika, kuhu minna mõneks ajaks õppima. Nii 5-10 kuuks.

Peab ütlema, et mitte midagi pole öelda

2009-12-12T04:18:00.002+02:00

Selle rabavate mõteteta perioodi jooksul, mil vabade hetkede heli kannab hämmastavaid sarnasusi kolinaga, mida tekitavad Jupiteri tuuled, on tegelikult toimunud ridamisi leiget erutust pakkuvaid sündmusi:

tedrepesa sai uue kodulooma Karli – kuldniitide ja oranžide patjadega diivani,
vaadatud sai valik iseseisva kino sünnitisi, mida depressiivne siinkirjutaja peaaegu valimatult hukkamõistva kriitikaga üle külvas (a millal sul viimati esilinastus oli?),
laiskusest ja magamisnaudingust tingituna sai üle lastud kriminaalne hulk loenguid,
sai lastud käsi rüppe, motivatsiooni lendu ja endale tasku (mida teha kui ei leidu indu innustava eneseabiõpiku näpunäidete täitmiseks?),
sai nauditud õnnetu armumise vindunud vilju – a gift that keeps on giving.

Suunurkadega ülespidi uudis on, et raamatud hakkavad leidma teed tagasi mu ellu. Õnneks on mõnedel blogijatel tahtmist tsiteerida raamatuid, mis neile mõtteainet on pakkunud. Õnneks on mul nende blogijatega sarnane maitse. Õnneks on mul jõulude ja aastavahetuse vaheline nädal prii. Mitu raamatut on võimalik ühe nädalaga läbi lugeda? (Null on ka number.)
Mul oli vahepeal raamatuallergia. Fowles'i „Maag“ põrnitseb suve lõpust saadik öökapil ja kibeleb mulle jutustama, mis teema on siis selle saatüriga, kes jahtis süüta neitsit piki lagendikku, mehetükike ees õieli kui sarv.
Sest ajast aga, kui võtsin kätte ja lahmisin ajude vahele raamatu stsenaariumite kirjutamisest (konkreetsemalt, kuidas mitte kirjutada halba stsenaariumi), tunnetan lugemisisu uut lainet vajumas enda pääle.
Stsenaariumisepad on head raamatukirjutajad. Arvan, et kuna nad on nagunii elukutselt loovkirjutajad, aga stsenaarium pole niisama ilusti kokkukõlavate sõnade üksteise järele paigutamine, vaid kalkuleeritud toiming oma reeglite, süsteemi ja vormiga, siis tuleb neil õpetlike, ometi põnevate raamatute kirjutamine ka hästi välja.

Päris „olen rõngas ja soojad tunded on üle kere“ tunnet on ka olnud. Õige mitmed vestlused partnerlusseaduse toetuse allkirjade kogumise ajal mõjusid valgustavalt või ka kurvalt, aga ometigi innustavalt, turgutades teadmist, et seda aktsiooni on vaja teha, sest igal pool on inimesed, kes seda seadust vajavad või kui otseselt ei vaja, siis on teadlikud teiste inimeste vajadusest selle seaduse järgi ja saavad ka aru, et see on PÕHJENDATUD vajadus ja neil inimestel on ÕIGUS väljendada seda vajadust ja riigil on KOHUSTUS see seadus välja töötada nii, et meie riigi kõik kodanikud saaksid elada oma elu võrdselt täisväärtuslikult, mitte olla sunnitud kannatama pseudohirmude ja alaväärsuskompleksi all soovides, et nad oleksid nähtamatud, sest nii oleks kõige lihtsam elada.

Veel olen ma jätkuvalt ütlemata õnnelik oma korterikaaslase, meie hea läbisaamise, jaburate mõtete, üksteisele päkapikuks olemise, pikkade põhjalike vestluste ja sarnase korraarmastuse (või selle mõningase puudumise) üle.

Tegelikult on ilmatu hulk inimesi ja kogemusi, mille eest olen tänulik. Selle postituse morn algus on kõigest fragment kõigest eriilmelisest ja tuhandest eri toonist, mis mind ümbritsenud või ümbritsemas. Pidin alustuseks lihtsalt välja urisema need tumedavärvilisemad mõtted, aga heledavärvilistest ma enam ka ei kirjuta. Hoopis kogun need oma mõtetena üheks siravaks palliks, mida enne uinumist hüpitada ühest peopesast teise.

Pšššt! Quiet zone.

2009-11-24T19:24:00.003+02:00

Raamatukogus tuleb säilitada vaikus, oma käitumisega ei tohi häirida teisi lugejaid!
:D

Ma tõesti pole feminist, mehed on mu meelest väga toredad...

2009-11-19T02:46:00.008+02:00

Vähimagi naisi hindava tunnetuseta õppejõude meie koolis jagub.
Valgustusõpetus. Õppejõud on kolme prožektori ette valguse langemist kamandanud järjekordse naistudengi, kellel palub mantli seljast võtta ning seejärel uuesti selga panna... aeglaselt. Just, "slowly," täpsustab ta vaevumärgatava nilbe tooniga hääles. Arvatavasti on tegemist tema järjekordse huumoriskaalal miinuspunkte koguva naljaga. Absurdne, aga tudeng tõmbab mantlit tõepoolest demonstratiivse aeglusega selga ning võtab selle samas tempos ka uuesti seljast, kui õppejõud seda palunud on. Kui palve mantel taas aeglaselt selga tõmmata kordub, ei pea üks kaas-naistudengitest (mitte Eesti päritolu) enam vastu ning uurib, kas ülesandel ka mingi hariv väärtus on või peab igavlev auditoorium seda vaatemängu meeleahutuslikul eesmärgil jälgima. Minust jäi maha kokutav ja seosetut seletust vatrav õppejõud, ma tõesti ei jaksanud seda ajusurma ja soolise diskrimineerimise vahel pendeldavat taidlust kauem taluda.

Hiljem tegin S.i pool aega parajaks ning sattusin vaatama järgmist videot:

Mis hääli tegid sina iga järjekordse "naistemängu" peale?
Nagu ikka, sest see on juba vana kont meie hambus, teatas S., et mida iganes, see on lihtsalt nali ju, kammoon, sa ei saa olla nii... (See lause lõpebki pausiga.)
Hüva, see tõesti on pilt kõverpeeglis - peegeldus meie "tüdrukutele meeldib aidata emal nõusid pesta, kuni poisid isaga konstruktorit kokku panevad" maailmast. Keerulist paralleeli kõrvale jättes ja klippi "lihtsalt naljana" võttes on tegemist järjekordse sugude raamidesse surumisega. Naine olgu kannatlik, kuni mees lõbutseb, sest siis mees kingib naisele tänulikkusest/kompensatsiooniks toreda agregaadi, mida tarvitades areneb (loodetavasti) naise igapäevaste kodutööde teostamise kvaliteet k.a. see asendamatu väike pingutus päeva lõpus, mis võimaldab mehel järgmisel hommikul ärgata rahuldununa, et asuda teenima ressurssi uue teeneka agregaadi jaoks. Elementaarne.

Klipp inspireeris S.i jutustama oma hiljutisest kogemusest Rootsi tantsutudengitega, kelle juhendajad keelasid jaotamast tantsijaid nais- ja meesrollidesse, kuna võrdsele kohtlemisele truus kuningriigis tunnistatakse vaid tantsivaid persoone. Kõnealused persoonid polevat aga olnud üldse häiritud, kui neid proovi jätkudes siiski nais- ja meesrollidesse jaotati, mis on tõendiks, et Rootsi juhendajad kasutasid vaid võimalust näidata oma üleolekut ning rõhutada tuhmidele ida-eurooplastele kui kaugele on nende kodumaa võrdse kohtlemise vallas arenenud. Võib-olla loobusid tantsivad persoonid selgitamast tuhmile ida-eurooplasele, et jätaks soo sel korral mängust välja, sest mitu korda sa ikka ühele inimesele sama asja selgitad.
Võib-olla võtsid juhendajad teema tõepoolest laest.
Ometigi, isegi, kui tegemist oli vaid pseudo-probleemiga, on tähelepanuväärne, et rootslased valisid just võrdse kohtlemise uhkeldamisobjektiks. Millega eestlased end tavaliselt reklaamivad? Kõige ilusamate naiste ja joomarlustabeli teise kohaga? (Mida nende naiste ilusaks joomise kohta nüüd öeldigi...)

Valikud

2009-11-13T00:45:00.005+02:00

Täna näitas H. mulle oma uut helesinist käevõru, mille ta Avonist ostis, sest käevõrude tulu annetatakse koduvägivalla all kannatavate naiste toetuseks. Seda saab juuksekummina ka kasutada, ütles ta. Uurisin vastu, kas Avonil sama võru muudes värvides ka müüakse, aga H. ütles ei.
Ma ei kavatse endale seda võru osta, sest ma ei kanna sinist. Aga kuhu ma tegelikult jõudnud olen? Ma keeldun toetamast tänuväärt ettevõtmist, sest helesinine pole minu värv? Ma "võitlen" LGBTQ õiguste eest ja imestan, kui inimesed õlgu kehitavad ja end minu fanatismist haarata ei lase, aga kehitan nüüd ise ka õlgu, sest mul juba on piisavalt juuksekumme.

Miks me mõõdame heategevuse kasulikkust sellega kui palju manti see meie mokale määrib? Miks nuriseb mõni hetero, et samasooliste partnerlus võiks talle ka midagi kasulikku kaasa tuua ja kõhkleb oma allkirja andes? Mina pole ka tänavalaps või enneaegselt sündinud imik, aga ma panustan nende abistamisse. Kui igaüks ootaks selle eest kuhjaga omakasu, siis lõpuks aitaks tänavalapsed tänavalapsi ja imikud imikuid ja tegelikult aitaks igaüks iseennast ja mitte keegi mitte kedagi.
Ma ei osta seda helesinist käevõru sellegi poolest, aga on teisi viise abistada perevägivalla ohvreid.
www.naisteabi.ee
Nende kriisitelefon töötab, muide, kuni rahastusvõimaluste selgumiseni piiratud aegadel. Põhjust abikätt ulatada on küll.

Hetkeseisu soundtrack

2009-11-10T02:38:00.002+02:00

Kuivtrenn

2009-11-08T23:31:00.003+02:00

Eetika loeng.

Meesõppejõud otsustab meile näite abil selgitada vahet naudingu ja rahuldatuse (pleasure & satisfaction) vahel.

„Neiud, pange kõrvad kinni.”
Keegi ei pane.
„Ei tõesti, tõesti, pange, tüdrukud, kõrvad kinni.“

Hämmastunult muiates ootab auditooriumitäis tudengeid, mis kuradi näide sealt nüüd küll tulema hakkab.

„Noh, vaadake, noormehed teavad kindlasti hästi, mis vahe on seksil ja onaneerimisel. Vat, üks on nauding ja teine – rahuldatus.“

Naisvägi tõmbas siivsalt põlved kokkupoole ja kenutas kaela tänulikkuses, et meie osaks langeb vähemasti õnn teada, mis tunne on kõrvitsat põlle all kanda.
Oh neid Marsi ja Veenuse elanikke küll. Ühed seiklevad läbi elu kümmeldes luksuses kogeda rahuldamise ja nautimise sügavamat tähendust, teised minestavad juba kuuldes sõna „masturbatsioon“.

Kõigile, kes eelmist postitust tõlgendades jõudsid järeldusele, et ärkasin hommikul keskmisest vähem feminiinse olemisega pohmellis naispensionäri kõrval: vajuta eelviimase pildi peale, loe, mis sinna kirjutatud on, tee uus järeldus.

Enam ei...

2009-10-25T14:07:00.004+02:00

Pidu minu moodi.
Faas 1.

Faas 2.

Faas 3.

Faas 4.?

Andsin endale just vande, et eilse õhtu haavade täieliku paranemiseni on minu peojookideks AINULT limps ja vesi.

Olen perepea

2009-10-13T02:17:00.010+03:00

Suve algul pakkus sugulane mulle oma kaht tigu. Mitte mingeid lahjasid aedmaasikaõgijaid, ei-ei. Kaht täiskasvanud Aafrika hiidtigu - kojad nagu sarvesaiad.
Uurisin veebist kiirelt järgi, et erilist hoolitsust tüübid ei vaja. Venivad omasoodu mööda mullaga täidetud kasti ringi, järavad tagasihoidlikus koguses köögivilju, kära ei tee, lõhnu ei erita, puurist välja ei ihka, pai ei nori. Kui nad nädalaks-paariks toidust ilma jätta, tõmbavad kaane koja-avausele peale ja tukuvad, kuni nad sooja veega kausis lahti leotatakse ja kurk nina alla pistetakse.
Võtsin tegelased rõõmsalt vastu ja ristisin Välguks ja Pauguks. Iseloomult nad täitsa erinesidki. Üks oli uimasem (Pauk), teine võimles õige agaralt (Välk). Kõige humoorikamad olid nad siis, kui värske kurgiviilu lõhn ninna hakkas. (Kujundlik väljend: nina neil pole ja Tõivet teab, mis neid täpsemalt toidu puhul ligi meelitab - aroom, värv või energeetilised võnked.) Kes seni tigude võiduajamist näinud pole, võinuks sel hetkel nende kasti kohal kummargil end pooleks itsitada.
Ühel päeval kaevus Pauk ebatavaliselt sügavale mulla alla. Esimese nädala olin veendunud, et alanud on poegimine ning käsi hõõrudes Googeldasin kõike teemal "snail babies". Kui teise nädala lõpuks Paugu kojas ikka vaikus valitses, võtsin julguse rindu ning kergitasin saladuse loori. Pauk mädanes ja hallitas. Matused olid välk-kiired. Peitsin vaesekese võimalikult sügavale prügikasti, et tema rümbast tuhatoosi ei valmistataks. Pretendente sellele kunsttööle mu korterikaaslaste seas jätkus.
Välk jäi üksinda ning mina matsin maha lootused mitmelapselise pere pea olla.
Kolm nädalat tagasi, enam kui neli kuud pärast Paugu surma, sattusin Välgu kasti koristades aga õige rikkaliku kingituse otsa. Kavalloib oli oma veekausi alla peitnud terve peotäie helepruune kuulikesi - pojad! Noppisin enamuse mulla seest välja ning saatsin manala teed. Südantlõhestav küll, aga kasvanduse pidajat minust pole. Neli üpris tegusat tera jäid siiski alles ning nad kosuvad lausa päev-päevalt. Ei tea, kas ülejäänud järglasi otsides või niisama tegevusetuse peletamiseks on Välk viimase nädala veetnud oma elumulda kobestades. Pealpool maapinda teda enam peaaegu ei kohtagi, aina müttab - kojatipuni mudas.

Seal need neli kurgiablast röövlit hööveldavad.

Saateks lugu, mille Laps pühendas lesestunud Välgule.

Kus sa ikka kõrgemale saad sittuda, kui perse ulatab.

2009-10-09T16:08:00.009+03:00

Kassanäe! Tunnen ennast paremini kui võiks arvata. Kui minu viimases 3 kuu taguses postituses on vihjavalt kirjas, et aruannet Fusion festivalil toimunu kohta kirjalikult sellesse blogisse ei esitata, siis täpselt nii see ka läinud on.
Tegelikult võttis kirjutamise isu tükiks ajaks ära sellesama tütarlapse kommentaar, kes viimases postituses mõned kirjaread enda alla võttis. Nimelt olevat blogipidamine, eriti sel viisil kui mina seda teen, pigem enesepaljastamine kui... see teine asi, mis blogipidamine olema peaks. ...
Alusetuid süüdistusi ekshibitsionistlikes kalduvustes hakati suve viimasel kuul minu poole mujaltki pilduma, kusjuures sellesse meeliülendavasse perioodi kuulus ka minu kolimissaaga Tallinna kõige retromast majast Tallinna kõige keskpärasemasse majja, mille keskpärase korteri, teeb pisut eripärasemaks koristuskapp ja lodža, milles algul elutses uhkes üksinduses hiigelsuur palm. Kolisin taime ümber elutuppa ning tegin jahedast kinniehitatud rõdust kontori.
Musti muremõtteid ja muidu muhedat motivatsioonimõõna peletasin terve septembrikuu pesutriikimise ja tavaliseks olemisega. Tõepoolest, hiljuti, teel Selveri laadapäevadele, oma elukorralduse üle pingsamalt järele mõeldes taipasin, miks rikkad noored esmalt nõrkemiseni ostlevad ja seejärel narkootikume tarbivad. Asi pole isegi niivõrd igavuses kui ettemääratuses. Teadmises, et seekordne teisipäev on samasugune kui eelmine teisipäev oli, ning tulev teisipäev tõotab sarnasuses eelnevaist mitte maha jääda. Nädalavhetuse saabudes on kõigist ülejäänud kloonitud päevadest kopp ees, ja "aju tahab puhkust" mittemillelegi mõtlemisest ja teleripult on peos ja C.S.I. on teleris.
Sellises ringis tammudes veab, kui leidub mõni okas, mis kanda pistab ja üles äratab. Kusjuures, kurat võtku, valgustavast arusaamisest, et selle protsessiaparaadi hammasrataste vahele jäänud olen, ei piisagi. Mõtleks, filmides viskaks peakangelane küll just praegu labida nurka, võtaks prügiämbri näppu, ütleks naisele, et läheb ajalehte ostma ning kaoks seitsmeks aastaks jäjetult.
Muuseas, vahetasin ka töökohta. Vaatamata sellele, et töötasin suve lõpus agaralt humoorika teleproduktsiooni võtteplatsil, tegin sügiseks ootamatu maandumise kooliraamatukogu pehmesse kontoritooli. Isiklik arvamus selles eksperimendis osalemise kohta on veel väljaarendamisel.
Täna käis mu uus korterinaaber külas ja esimesi asju sisse kolimas. Tema juuresolek turgutas mind välja järjekordsest stagnaatilisest pühapäevast ning vastastikku hellitasime lootust, et ehk meist saavadki üksteisele piitsa ja prääniku viibutajad.

Lõpetuseks hitt pisut varasemast perioodist, millega tervitan kõiki, kes vaatamata kiustausele ei käinud Veiko Õunpuu uue filmi esikapeol kontvõõraks, kuigi seal pakuti isegi suppi.

Jaaniöö on kõige Valgrem öö

2009-06-19T23:40:00.009+03:00

Kae eestlast, kes jaanipäevaks JA üldlaulupeoks kodumaalt varvast laseb. See polnud meelega nii ajastatud, kuid ei saa öelda, et ma väga õnnetu oleksin. Olgu, kahju tõesti, et "Koidu" ajal valesti kaasa laulda ja pisaraid neelata ei saa, aga šašlõkifestist ilmajäämine mind küll ei morjenda.
Neile, kes ei tea, millest üldse kogu eelnev jutt johtub kleebin siia koopia kirjast, mille saatsin äsja ka emmele-issile, et nad saaks kaardil näpuga järge ajada, kus nende tütar parasjagu oma hullumeelsust välja elab.
>23. juunil jõuame Sophie ja Paulaga Fusion festivali toimumispaika Põhja-Saksamaal (endisel NLiidu lennuväljal!).
29. juunil liigun seal Berliini sõbranna Olivia juurde.
1. juulil hakkan liikuma Tundra festivalile Põhja-Leedus järve ääres.
4. juulil sõidan kas Vilniusse sõbranna V.le külla või suksutan tagasi Eesti poole ja nõjatan kuni 8. juulini kannad mõne kodumaise kännu najale.<
Sellest, mis juhtub neil vahepealsetel kuupäevadel, kirjutan ma loodetavasti ka ja esitan mõned fotosüüdistused jne, kuigi 18 päeva kestvat reisi blogipostitusse kokku võtta on minu jaoks sama meeldiv kui küüntega mööda klassitahvlit vedada. Pakkimine on ka mõrd. Olen 2 tunni jooksul kokku pannud 2 kosmeetikakotti. Kuhu ma sedasi kella 9 jõuan? Igatahes mitte maanteele Saksamaa poole hääletama. Pärnu ranna bussi peale ehk veel, kui sedagi...

Eelmise nädalavahetuse positiivne panus minu elusse oli uudis, et Eestis siiski leidub veel tütarlapsi, kellest end hullutada lasta tasub isegi... Nojah, see "isegi" on ilmselgelt tagajärg karmavõlale, mille universumilt, võiks öelda, välja lunisin ja millest paar postitust tagasi ka kirjutasin. Võtsin seekordse "isegi" ilma pikema vindumise või halata teadmiseks ja leiutan nüüd variante selle ületamiseks.

Selle pala pühendan oma ilusale uuele soengule!

I'm your biggest fan

2009-06-16T14:32:00.002+03:00

Mis komme see on Orkutis oma sõpradele fännikommuune püstitada?! Ma võiksin igale teisele inimesele oma sõprade nimekirjas fännikommuuni teha, sest nad on nii lahedad, aga ma ei tee seda, sest see on mõttetu. Nad on lahedad ka selleta, et nende lahedust mõnes suhtlusportaalis lipitsevalt pühitsetaks ja nende lahedust märkavad probleemitult ka need, kes Orkutist ja selle kommuunidest midagi teada ei taha. Mille imetabasega on ometi need kommuune inspireerinud hakkama saanud? Ma ei näe neid, keebid seljas, pilvede vahel ringi tuiskamas ja mutant-dinosauruste käest beebisid päästmas. Nad on täpselt sama tavalised kui minu erilised sõbrad. Millest siis ometi need kommunid?

Sõprus on kaduv kunst?

2009-05-31T14:26:00.007+03:00

Eile jätsin hüvasti oma hea sõbra I.ga, kes on belglanna, aga elas ja õppis kaks aastat Tartus. Sel suvel sõidab ta tagasi koju ning võib juhtuda, et me ei kohtu päris tükk aega. Õhtul Maailma klubi ees, enne viimast kallistust, ütles I. et on lahkumiseelse kuu jooksul päris mitut Eesti tuttavat solvanud. Inimesi, keda ta muidu kohtab kord kuus või harveminigi, kuid kes tema lahkumisest kuuldes hüüatasid: “Oii, lähed ära, aga siis peaksime veel korra kokku istuma!” I. vastas seepeale siiralt, et ta ei taha, sest ta ei hooli neist inimestest, sest nad kohtuvad korra kuus või harvemini ja seesugustest tuttavatest on tal ükskõik.

I. arvates on eestlased üldse imelikud sõbrad, kelle arvates on harv trehvamine siiski piisav põhjus inimest oma sõbraks pidada, kohtudes kallistada ja käituda, nagu vahepeal poleks aega mööda läinudki. Belgias kohtutakse sõpradega näost näkku paariks tunniks nädalas mitu korda, mitte ei vahetata MSNis kümme lauset, kui juhuslikult pooleks tunniks sisse logid.

Kas eestlastele tähendab sõprus tõepoolest midagi muud kui belglastele? Kas I. arvates olen minagi vaid tutvus, kes aeg-ajalt Tartusse satub, kuigi tema on minu jaoks ülioluline sõber?

Tõepoolest, väga paljusid inimesi, keda oma sõbraks pean, pole ma näinud kuu või paar ja mitte selle pärast, et nad elaksid teises linnas või riigis. Me lihtsalt ei satu juhuslikult kokku samadel pidudel või kohviku hoovis, kus ma pidevalt jõlgun. Kindla põhjuseta me aga kohtumisi kokku ei lepi, kuigi jututeemasid oleks meil küll. Vähe sellest, vahel ei kohtu ma inimestegagi, kellega koos elan, tihemini kui korra nädalas ning siiski vaid teretame.

Hiljuti püüdis korterikaaslane Martin mind köögis kinni ja imestas, et tal on tunne, nagu me poleks tükil ajal kohtunud. Pahurdasin seepeale, et ometigi nägime alles eile koridoris. Nägime, jah. Kohtusime? Õieti mitte. Ei saaks öelda, et tered, mille ajal pilgudki ei kohtu, inimeste vahel suurt sidet tekitavad. Ometigi olen ma ju tegelikult huvitatud oma korterikaaslaste käekäigust, elust-olust, sest nad on ka mu sõbrad. Nii ma neid vähemasti nimetan, kui ma neile mõtlen.

Kui kohtumise tiheduse järgi sõpruse olulisust mõõta, on mu parimad sõbrad hoopiski mu töökaaslased, sest nendega olen vähemalt kolm korda nädalas keskmiselt 6 tunniks suletud samasse ruumi. Me oleme, kole öelda küll, sunnitud suhtlema ning koostööd tegema. Neist päris mitu ongi mu head sõbrad, kelle seltskonda ka töövälisel ajal naudin. Nii harva kui neid hetki ka ette ei tule.

Ometigi on mul mõned sõbrad, keda kohtan harva, aga see eest on kohtumised intensiivsed. Üle pika aja kokku sattudes usaldame üksteisele oma elu selliseid osi, mis tuttavatega eal jutuks ei tuleks. Need on inimesed, kelle poole pöördun siis, kui sees miski kannatamatult kriibib, inimesed, kelle mõttekäigud on mulle nii tuttavad, et vahel tean juba nende jutu alguses, mida ise talle jutu lõppedes öelda, inimesed, kes ütlevad mulle, et nende meelest on tore, et mind ei häiri, et nad elavad mu pea sees. Ma ei tunne vajadust nende sõpradega regulaarset suhtlusprogrammi tekitada. Tõenäoliselt mõjuks seesugune fanaatiline pühendumine meie suhtele, nagu pöial uimasele kärbsele.

Võimalik, et eestlaste jaoks (nii jõhker üldistus, et lööb ninast vee välja) on sõbra funktsioon tõepoolest pisut teistsugune kui belglastele. Igale joomasõbrale südant ei puistata ja iga nutuõlaga riidepoes ei kolata. Võib-olla pole kõik eestlased lihtsalt nii mitmekülgsed, et suudaks oma sõprade jaoks transformeeruda ühtmoodi funktsioneerivast sõbrast teiseks-kolmandaks-viiendaks või ei oska me oma sõprades korraga kõiki vajalikke külgi üles leida. See ei tähenda ju siiski, et eestlased sõbrandusele õigesti pihta pole saanud või endale asju ette kujutavad, kui väidavad, et neil lai sõpruskond on.

Vanarahva (üsna modernne, aga siiski) tarkus ütleb ju ka, et naisel on targem ühe mehe asemel kolm võtta – üks rahakotiks, teine seksiks, kolmas kodu korrashoidjaks. Kui me oma sõbrad sama nupukalt, mitte kindlasti samade kriteeriumite järgi, ära jaotame, ongi asjad tasakaalus.

Mis aga minu ja I. Sõprussidemesse puutub, usun, et isegi kui mina talle sama tähendusrikas inimene pole kui tema mulle, saab ta enda olulisusest väga hästi aru ning juba seegi annab tema jaoks meie sõprusele kaalu juurde.

fuckforfriendship.com (see on päriselt ka ühe täiega laheda Riia klubi veebileht)

2009-05-28T22:40:00.005+03:00

Ajaloo prügikasti puistatud paar viimast nädalat õpetasid mulle, et olen siiski piinlikult pühendunud õnnelikku lõppu uskuja. Kui taevasse tekib kasvõi neljavärvilise vikerkaare vine, siis mina lappan aga seelikusaba vöö vahele ja kõbistan mäe taha kontrollima, kus rahapada on. Kuid liigne agarus on ogarus ja kõik pole kuld, mis hiilgab. Ja kui keegi soovib nüüd targutada, et mõni kuldaväärt asi oma tõelist tooni ei näitagi enne, kui pole pisut aega koorikut kraabitud, siis sellega olen juba kursis ning, jah, see mõte rõhub mind vahel märkimisväärselt.
Jutt pole tegelikult materiaalsetest väärtustest, eks. Kaheldav, et keegi üldse aru saab, mida ma öelda püüan. Heh! Oeh.
Igatahes, karmavõlgade arvestuses langesin Balti Pride nädalavahetusel vähemalt astme võrra allapoole – kui lähemal ajal ümber peaksin sündima kehastuksin mitte krokodilliks, vaid pingviiniks. Vegetaarsete kestade nimekiri, loodan, on minu jaoks juba suletud, kuigi mu võime teistele see tegemata jätta, mida ma enda kaela saada ei ihka, näitab kahanemise märke.

Balti Pride oli sellegi poolest lahe ja mul on NII hea meel, et kohal käisin.
Paraadieelsel õhtul toimunud filmifestivalil vaatasin vaid üht filmi: “Fig Trees”. Soovitan kõigile... kes armastavad kurguvalu (filmi illustratiivsed tegelased laulsid kõik ooperit), silmavalu (hämmastusest, et selline film üldse olemas on, pungitasin pidevalt silmi) ja peapööritust (tekkis šokist, kui kuulsin, et film on Teddy auhinna võitja parima dokumentaalfilmi kategoorias 2009. a Berliini filmifestivalil). Hoopis parema meelega oleksin vaadanud filmi “Beyond The Pink Curtain”, aga püüan selle puudujäägi iseseisvalt kõrvaldada.
Olen osalenud vaid kahel Pride paraadil, mõlemad Eestis. Võrdlus suurejooneliste arenenud riikide LGBTpidustustega mul puudub, kuid Riia variant tundus isegi meie homokrambis ühiskonnas püsti pandud ürituse kõrval hüsteerilisena. Terve park, kus marss algas-lõppes ning tervituskõnesid peeti, oli piiratud turvaaia, tava- ning märulipolitsei sõõriga. Kaitsekilbi taga üürgas marsi algusest lõpuni, umbes 40 minutit järjest, usuhulludest ja muidu pühendunud homofoobidest koosnev mass. Vastuseisu põhjuseks toodi (plakatitel) nii Läti soo väljasuretamist, õudustäratava homoturismi tihenemist kui 80/90 tuhat kaotatud latti, mille Riia linn oli sunnitud investeerima, et kaitsta paraadi protestijate eest. Minu peas arenes aga järgmine jada: kui protestijad ei protestiks paraadi vastu, vaid laseks asjal rahumeelselt omasoodu kulgeda, poleks vaja paraadi protestijate eest kaitsta ning raha jääks kulutamata. Ometigi pole ka hetkel väljakäidud summa igaveseks kadunud. Kardetud homoturistid kantisid kindla peale üsna kopsaka summa tagasi Riia linnale. Eelkõige alkoaktsiisi näol, pakun, aga aus raha ju, oldagu õnnelikud.
Paraadilised ise oli võrreldes aiataguse komejandiga imetlusväärselt rahumeelsed. 200 meetrist distantsi läbides lehvitati agaralt värvilisi lippe, hõisati rusikaviibutajatele sõbralikke soove, skandeeriti inimõigusi ülistavaid lauseid ning naeratati, naerdi ja rõõmustati. Zen. Paariks tunniks oli meil koht, kus ühiselt näha maailma sellistes värvides, nagu me seda iga päev näha sooviksime – õnne, rahu ning harmoonilise kooseksistentsi värvides.
Pildid plingivad lehe ülaservas.

Täna aga mängisime TLGNi ja sõpradega koos jalgpalli. Minu esimene vabatahtlik (loe: keka õps ei istunud klassipäevik põlvedel platsi ääres) jalkamäng elus. Ja see oli mega! Megaaa! Tahan veel, oi kuidas tahan. Varsti saab sess ka läbi, siis võib vabamalt hingata ja õhtuteks rohkem ägedat tegevust planeerida.

*hingab sügavalt välja ja kaob jalgu järele vedades taha vasakule*

Lõpetuseks Sophie kaitsekõne bideedele: kui sul oleks sitt näos, kas sa pigem pühiks selle paberiga ära või peseks maha?

"Diit-tu-tu-di-duut-tuu" (B. Dylan)

2009-05-05T00:05:00.002+03:00

Minu enesele suunatud alkovabaduse kampaania on endiselt jõus. Kui ma paaril esimesel nädalavahetusel vedasin end veel klubisse ja baari, sundisin naeratuse näole ja veensin, et gaseeritud vesi teeb tuju sama heaks, siis praeguseks lõbustan end reede-laupäeva õhtuti eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemisega. Esmalt tahtsin teada, milleks mulle alkohol. Siis, milleks mulle pidu ilma alkoholita. Nüüd, milleks mulle elu ilma alkoholi ja pidudeta. Olgu, tegelikult on muhedad korteripeod väga nauditavad ka teetassi kummutades. Enda väärikuse ja piiritunnetuse süvajoobesse kaotanud kodanikke kainena kõrvalt vaadata on mõrkjas nauding, mille kogemise üle mul hea meel on. Seevastu klubis tekib küll kohtlase valge varese tunne. Taidlemine ja hööritamine kesise muusika saatel kaotab oma võlu, kui sellega ei kaasne kerges kreenis maailmapilt ja põlvini tõusnud meri.

Tuju on viimasel aja jälle tõusma hakanud. Vahepeal kiskus jälle pilviseks, aga praegu naudin esimesi arglikke kiiri ja hoian selgele taevale pöialt. Meenub artikkel „Psühhoosi salakavalad tundemärgid“ tudengilehest. Kas tõesti mina ka?

Viimased paar nädalat oli aga tõepoolest katsumuste rada. Alates Toleka peo piinlikust ning kapitaalsest läbikukkumisest (kui sa oled mu sõber, siis sa seda teemat ei puuduta. MITTE IIAL!), lõpetades mu miniatuurse rüperaali maise teekonna ajutise lõpuga. Arvake, kummal juhul ma pead vastu lauda tagusin ja vihast ning ahastustest läbi pisarate ja lima roppusi üürgasin. Tõepoolest, piiranguteta ligipääs oma inboxile kaalub iga kell üles tuulde loobitud 2500 krooni.

Pühapäeva öösel istusin kolmeni koolis, et üht uudisklippi monteerida ja tundsin end kui Suur ja Asjalik Inimene. Selle nädala lõpul algavad lühifilmi „The Meeting“ võtted, mille režissööri rolli ma justkui sisse oleks komistanud. Ja ohhoo ohhoo, kahe noore mehe võitlusest ühe naise pärast jutustav film lõpeb puändiga – neiu lahkub... neiuga. Öök. Jah, oma loomingus oma orientatsiooni kajastamine on tore, aga seesugune klišee on ikka liig. Selle käsikirja lõpu autor ei ole mina.

Maitsesin just valget veini. Lonksust piisas, palusin Siimul ülejäänu ära juua.

Reklaam otsib pinda

2009-04-15T01:21:00.002+03:00

Kui SINUL on veel reedeõhtune meelelahutus planeerimisel, külasta seda lehekülge!
Soovitan mussinimekirja hoolikalt vaadata, on kuulamist-tantsimist kuhjaga väärt.

I love the “swooshing” sound deadlines make as they go by

2009-04-09T00:48:00.004+03:00

Seoses teatud peoga, mis omakorda seotud ühe teatud asutuse ajutise sulgemisega (et see nädal hiljem kiviviske kaugusel avada), kus siinkirjutaja endale iseendast väga blameeriva mulje jättis, seoses teatud laialt tarbitava eelkõige meeleolu tõstva aine kuritarvitamisega, sai langetatud otsus muuseas samuti nimetet peol viibinud kompanjoni eeskujul, edaspidi teatud afrodisiaakumeid põhimõtteliselt mitte manustada.
Eelnev hägune plära on inspireeritud ingliskeelsest artiklist, mida olen sunnitud dešifreerima, et selle põhjal esseed kirjutada. Tõenäoline, et kui selle ülesandega ühele poole saan, on töö esitamise tähtajast möödunud nii mitu päeva, et võin selle kirjatüki naabri koerale sisse sööta.
Alkoholi pole ma aga tarbinud juba kaks nädalat. Viimasest sigaretist on isegi kauem möödas. Kiusatus mõlema järgi on iga päev, mitu korda. Jubedus. Olen need kaks pahet vahetanud kolmanda vastu, mis minust tõenäoliselt teise tüübi diabeetiku teeb. Söön kõike, mis käe ette jääb, kogu aeg. Ma pole juba päevi tühja kõhu tunnet tundnud. Aeg ajalt peeglisse vaadates taban end juurdlemast, kas ma elan oma kehas ikka üksinda.
Kas pole jabur, et kui ajakirjades soovitatakse midagi kaalulangetajatele, siis on selleks tavaliselt söök. Kaalud 60 kilo ja soovid alla võtta? Säh, siin on sulle nimekiri hõrgutistest, mida selleks puhuks vaaritama peaksid! Kõik need artiklid algavad sõnadega: sama tähtis kui on regulaarne füüsiline tegevus... ja sellele järgneb neli leheküljetäit erksavärviliseks tuunitud lähivõtteid liha- ja juusturoogadest, mille vaaritamiseks kulub enamasti tühised poolteist kuni kolm tundi. Kuhu see füüsiline tegevus siis veel mahub? Ma veetsin teisipäeval tund aega tervisejooksu tehes ja naastes tundsin end halvasti, sest mulle tundus, nagu oleksin selle aja asjatult ära raisanud. Tõenäoliselt raiskasingi, sest tunnike hiljem tolknesin juba Choco leti ees võitorti pugides.

Masu on prostituudid tänavale ajanud. Siimu ärritab alati, kui ma nii enesest mõistetavatest asjadest hämmingusse satun. Minu jaoks on tõesti peapööret (ja ehk ka ammulisui selja taha vahtimist) vääriv ilmselgest narkojoobest pehmil põlvil Suur-Karja tänavat mõõtev sihvakas neiu, kes ühe purupurjus Briti poissmehe juurest teise juurde põikab ja oma puusad odavalt ettepoole nõjatab, justkui oleks ta nõus paraja summa eest sealsamas Nimega Baari FashionTVd ketrava ekraani ees vitu letti lööma. Kanutis olevat selleteemaline etendus ka. Homme vaatan.

Täna kanti loengus ette presentatsioon teemal „Naised meedias“. Esineja võrdles tänapäeva iluiidoleid moelavadelt ja kinolinalt (n. Milla Jonovich) sajanditetaguste maalitud kaunitaridega (n. vt. kunstiajaloo õpikust). Õppejõud otsustas läbi viia välk-case study ja küsis: „So guys, show with your hand, which one of you would choose the heavy beauty over the slender model.“
Võiksin muidugi tähte närida, et küsimus oli suunatud konkreetselt noormeestele ehk ma poleks pidanud end puudutatuna tundma.
Teiseks, mis on üldse selle õppejõu asi tirida avaliku tähelepanu alla ükskõik, millise ruumis istuva isiku privaatseid eelistusi ihaldusobjektide vallas.
Aga ma tahtsin ikkagi ka kätt tõsta!
Ei tõstnud, supinahk. Kelgunöör.
Kuigi ühe kursakaaslase hiljuti läbiviidud kiirküsitlus „Kuidas suhtud geidesse? Negatiivselt/positiivselt/tolerantselt,“ sai meie kursuse 22 tudengi käest 13 tolerantset ning 9 positiivset vastust.
Võiksin kõvahäälselt kapist välja tulla küll, kui uuesti võimalus tekiks.

Ja, Mcs, mis emodusse puutub, siis musta juuksevärvi veel varunud pole, aga silmalainerit on mitu topsi. ;)

...we'll never trust & we'll never forgive ya!

2009-03-24T02:50:00.006+02:00

Täna sattus meie dokumentalistika õppejõud jutusoone peale. Oma filmitootmismeenutusi veeretades mainis ta korduvalt, kuidas ta ühe või teise projekti pärast nii palju kannatanud on. Minus hakkas seepeale närima rahutus, sest millegi pärast on ainsad teemad, mille pärast mina viimasel ajal kannatan täielikud triviaalsused.
Kuidas lahendada Baltic Pride’i Eesti külaliste majutus?
Kust leida aega korteriotsinguteks?
Kellele oma pühapäeva õhtust vahetust pähe määrida?
Kas pesta pead õhtul või hommikul?
Kurat!
Kuhu jäävad Loomingulised Kannatused?
Ähmaselt mäletan veel, et kui põhikoolis maaliringis käisin, tekkisid mul mõnede tööde lõppfaasis füüsilised valud teadmatusest, milline pintslitõmme peaks viimane olema ja kuhu see täpselt teha.
Kui gümnaasiumi lõputööd meisterdasin kirjutasin esimese asjana valmis manifesti, mis sündis sellestsamast teadmatuse valust. „Kuhu edasi ja kuidas?“ ägasin ma siis ja panin selle küsimuse oma maali.
Ma luuletasin valusatest asjadest. Isegi naljakad luuletused olid inspireeritud salvavast irooniast mind ümbritseva maailma pihta.
Ma seisin teatrilaval ja valutasin nende tegelaste valusid, keda kehastasin. Ma piinlesin, kui pidin rollist välja minema ja piinlesin, kui sellesse naasin. Piinlesin, kui polnud enam rolle, millesse minna.
Saksamaal kirjutasin, sest minus näris valus igatsus kodumaa järele ja valus igatsus võõral maal omaks olemise järele.
Nüüd korraga pole enam ehedaid tundeid.
On ainult tootmine.
Ma toodan koolis, tööl, TLGNis ja nädalavahetuseti välja käies.
Mu elus puudub rutiin peaaegu täielikult, aga ometigi seisan konveierlindi ees.
Huvitav, kaua veel, kuni kogu sortiment ainult selline välja nägema hakkab?

Nachod, see pole ju söök. Topeltkastmega.

2009-03-09T01:49:00.005+02:00

Viimastel päevadel olen endalt küsinud:
Millal sai minu jaoks lähedusest vahend saavutamaks mitmesuguseid tulemusi?
Esmalt eneseteostus. Täkete kogumine püksirihma siseküljele iga röövitud suudluse (ja mitte ainult) kohta. Mida vastuolulisemalt tegelaselt seda parem. Soovitavalt mitte sellistelt, kellele mõtlemine sunnib järgmisel hommikul võpatama, pead käte vahele haarama ja valjult ahhetama. (Juhtub vahel ka ühistranspordis. Ebameeldiv.) Aga täke läheb kirja nii või naa.

Sex is a nostalgia for when you used to want it, sometimes.
Sex is nostalgia for sex.*

Seejärel sport. Et natuke aega rassid, läbid kõik ettenähtud etapid ning lõpetuseks ringutad voodiserval varbaid ja tõded, et näe, pole hullu, et täna jooksmas käia ei jõudnudki. Oluline on seda vaid mõelda, mitte välja öelda, sest iial ei tea, mis suhtumisega kõrvalistuja varbaid sirutab.

But I’d rather laugh in bed than do it. Get under the covers and crack jokes, I guess, is the best way.*

Lõpuks harjumus. Kaisutused, paid, käehoidmised ja üleskutsumised, mis toimuvad instinktiivselt, sest varem nii mitu korda on juba toimunud. Poole protsessi pealt torkab ehk pähe küll, et pudrul õiget mekki pole, aga lusikas sai juba sisse torgatud, milleks enam einet pooleli jätta.

“Can this really be me? Am I really doing this? This is very strange. Five minutes ago I wasn’t doing this. In a little while I won’t be doing it. What would mom say? How did people ever think of doing this?”*

Seejuures pean aga ära märkima, millist naudingut pakuvad mulle situatsioonid, kus teod tulenevad ehtsatest emotsioonidest, nukrad inimesed saavad kaisust lohutust või südame põksudes välja sirutatud käest haarab kui preemiana teine kõhklev käsi.

Need teised olukorrad pakuvad muide ka naudingut. Ning õieti on kõik need variandid ühtviisi väärtuslikud. Anti-romantikuna keeldun pidamast lüüriliste vajaduste rahuldamist proosalistest etemateks.

Never doing it is very exciting. The most exciting attractions are between two opposites that never meet.*

*Ütlesin ju, et Andy on tsiteerimist väärt.

Vastlakuklid on meil vahukoorega

2009-02-24T12:13:00.005+02:00

Tartu valentinipidu jee! Mul pole vist mitte kunagi pidudel nii lõbus olnud kui viimasel ajal on olema hakanud. Kui inimesed küsivad, kuidas pidu oli, siis ma ei tea, mida vastata, sest ma ei tea, kas teistel ka sama lõbus oli.

Möödunud nädal ja veel mõned päevad on olnud paras karussell. Võidujooks millegagi, mis olen võib-olla ma ise, aga kõik on kiiresti juhtunud, et ma pole selleski kindel. Kokkuvõtvalt ja nimesid nimetamata võin öelda, et mõned suhted mu elus ei muutu kunagi, ükskõik, mis trikke me ka ei teeks ja see on väga hea. Siis on mõned suhted, mis algavadki trikkidest, mida kainenedes meenutades loodan, et mu elu siiski muutumatult edasi kulgeb. Ning lõpuks on need suhted, mida pean enda elu muutvateks, mingeid trikke pole, aga lõpuks kõmbin ikka lõõskava tuule käes üksinda üle Toompea, ripsmed põskede külge jäätumas.
Õnneks rääkis mulle tädi oma Itaalia kolleegidest, kes igast, ükskõik kui kriitilisest probleemist kuuldes, teatavad talle naerusuiselt: „So what, I am happy the same!“ Nii ongi. Tegutsemine teeb mind õnnelikuks, aga õnnelik olemine teeb laisaks. Seega ma parem tegutsen ja saan õnnelikuks, kui olen õnnelik ja laisklen. Happy the same on nagunii.

Loen juba paar kuud (!) Andy Warholi filosoofiat From A to B and Back Again ja see kubiseb geniaalsetest tsitaatidest. Üle iga kolme lehekülje leidub vähemalt üks jutukatke, mida lugedes tahaks pliiatsi haarata ja alla joonida. Ainult et raamatute sodimine on kuritegu. Laenasin selleltsamalt tädilt kunagi raamatu, mille tekstile olid pastakaga pikad jooned alla veetud. Seda oli teinud eelmine laenutaja, keda tagajärjena tabanud nõretavalt põlglik suhtumine andis mulle eluaegse õppetunni raamatute ja pastapliiatsite omavahelistest suhetest. Harilikke pliiatseid ma kahjuks kaasas ei kanna ja lausete väljakirjutamine oleks liialt tüütu protsess, mis nõuaks lausa eraldi dokumendi salvestamist arvutisse. Seetõttu ma hetkel neid suurepäraseid sõnaseadeid teiega ei jaga. Aga osad on ikka pagana geniaalsed!

Minu blogituttavate nimekirjas on uus nägu – Kaicy, kes on erakordselt julge daam. Seda nii virtuaal- kui reaalmaailmas. Jään huviga ootama tema üleilmaliste seikluste põnevate kirjelduste jätku.

Lõpetuseks, inspireerituna oma emast: ilusat majandustõusu eelse aja jätku!

Kösönöm!

2009-02-09T01:12:00.000+02:00

Ungaris oli jaanuari lõpus mittetemaatiline koolitus. Minusuguse fanaatiku kohta üsna üllatav valik, aga teema oli hea. Time management & youth participation ehk kuus töökat päeva mõistatades, kuidas oma nappi aega maksimaalselt ära kasutada ning toredaid noori toredaisse tegemistesse kaasata. Koolitus oli mõeldud Ida-Euroopa noortele, aga selle sõna õigest tähendusest sain alles kohale jõudes aru. Nüüd tean lõpuks ka mina, et kusagil Euroopas, seal idas, asuvad riigid nagu Makedoonia, Azerbaidžaan, Moldova, Bosnia jakõikneedteised. Neis riikides elavad toredad inimesed, kes käivad ülikoolis, töötavad, on aktiivsed vabatahtlikud, usuvad võrdsesse kohtlemisse, keskkonnateadlikku käitumisse ja demokraatiasse... ja oskavad pidutseda, nagu loomad. Enamus osalejatest olid vabatahtlikud Rohelise Partei noortekogudes. Mina, rõõm-rõõm, esindasin ainsana organisatsiooni, mis keskendub geiaktivismile, kuigi üks rohelistele olulisemaid teemasid on võrdõiguslikkus, mille alla geiõiguste eest seismine absoluutselt kuulub. Sellegipoolest maadlesin koolituse esimestel päevadel pseudohirmudega inimestele välja tulemise ees. Täiesti mõttetult. Isegi mu moldaavlannast toakaaslane, kes oma sõnul polnud kunagi varem ühtki queer inimest kohanud ja elas üleüldse üsna mahajäänud ühiskonnakorraldusega paigas (Euroopa Liidu mõttes siis. Ei tahaks tegelikult üldse arvustada, aga kuidagi peab seda ju väljendama.) transformeerus koolituse viimastel päevadel salakuulaja-sõnumilevitajaks ning käis mult pärimas, kas mulle äkki koolituselt ka mõni neiu meeldib, sest „keegi“ olevat uudishimulik.
Kõige pentsikumalt reageeris üks Hollandi neiu, kui olin talle öelnud, et kuulun organisatsiooni Estonian Gay Youth. „You mean like... GAY gay?“ küsis ta. „Oh no, just happy,“ tulin vastuse peale, mille üle siiani uhke olen. No on ju teravmeelne. :P
Olen väga rahul kogu infoga, mida Ungaris kogusin. Aja planeerimise oskus tuleb raudselt kasuks, kuigi viimased kaks päeva olen vältinud igasugust aja otstarbekat kasutamist või sellele mõtlemistki. Lihtsalt selle pärast, et kuni reede õhtuni sai veidi üle rabeletud. Ja noorte, arukate ning hakkajate kaasamine TLGNi töösse on ülivajalik ehk ka see osa koolitusest läks absoluutselt asja ette.
Rabelemise põhjuse võin ka julgelt avaldada. Pidu Tolernation, mis üritustesarja esmasündinu kohta oli päris paras poiss. Pooled end kirja pannud inimestest otsustasid küll oma õhtut kusagil mujal veeta, mis oleks võinud mu suunurgad allapoole venitada, aga kusagilt paiskus mu peale ülim positiivse energia laine ja kogu õhtu oli vaatamata pooltühjale tantsupõrandale priima. Tutvusin mitmete uute inimestega, kes ka omalt poolt vaid kiitvaid ja julgustavaid sõnu ütlesid ja natuke lobbingut ja networkingut ka juurde ja oligi maksimaalne õhtu. :) Jees.
Kuu lõpupoole tulevad jälle uued väiksemad teemaõhtud, mida ka juba ootan. :D Läksin jälle ärevust täis.
Ühest pääris kutsuvast dnb üritusest kuulsin ka... veebruar näib kujunevat heaks kuuks.
Jep-jep-jep!

mu uksed ja mu hing, mu silmad, ning mu kõrvad ning...

2009-01-22T02:24:00.002+02:00

Sandra küsis täna, miks ma nii tihti säran. Keegi teine täheldas ükskord varem ka mingit kummalist kuma, mis mu sisemusest väljapoole pidavat tungima. Tunnen ennast juba mõnda aega väga hästi. Olen rahul sellega, milline mina olen ning millised on inimesed, kes mind ümbritsevad. Olen rahul, et need inimesed mind ümbritsevad. Mul on nii uskumatult palju häid sõpru. Armsaid, toredaid tegelasi, kellega koos saab nõrkemiseni naerda, vaikida ja unistada, telekasse jõllitada ja ironiseerida, süüa teha, kõrvuti magada, šopata, pidutseda... Meie ühised kulgemised on loomulikud: kohtlaseid küsimusi ei esitata, üksteise veidruste üle kurja nalja ei heideta, laiskus antakse kõigile andeks, nõud on isepuhastuvad, šokos saab alati varusid täiendamas käia, piisavalt tihti uuritakse, kuidas läheb ning kallistused on varnast võtta. See minust välja kumabki.

Vanaemal on ka juba peaaegu väga hästi.

Lugege õige vahepeal...

2009-01-18T00:24:00.002+02:00

mõnda teist blogi ka!
Jah, on vikerkaarevärviline.

Kaduvik

2009-01-13T15:29:00.003+02:00

Eile viidi mu linnavanaema haiglasse. Korraga seisan silmitsi tõdemusega, mis mul juba ammugi kuklas on tuksunud, et mu vanavanemad on surelikud. Järgides reaalsuse positiivse mõjustamise reegleid kordan endale loomulikult vastupidist.
Ma olen haruharva tundnud sellist himu enda elu seisma jätta, et kellegi teise peale lihtsalt mõelda, oma tähelepanu kogu mahus kellegi muu peale suunata.
Eile õhtul tundsin end süüdi, sest mina istusin laua taga ja pugisin õhtueinet, kui tema oli haiglas karedate linade vahel võõras voodis. Esimene pähe löönud mõte, kui ema mulle rääkis, oli „kes mulle nüüd sünnipäevaks pirukaid küpsetab?“. Selle pärast tundsin end ka süüdi. Ja siis veel selle pärast, et talle kohe külla ei läinud, kui ta mind viimati kutsus. Midagi veel? Hah! Mis tobe tunne see süütunne ometi on, et ta alati kõige esimesena varnast võtta on?
Praegu lahistan bussis nutta, aga eile ema ees oli seda imelik teha.
Imelik.

Käisin Kulnas

2009-01-11T22:30:00.000+02:00

Eile sõitsin Kulnasse. Kui rongist maha tulin, tuli välja, et

Küll oli hea meel, et ma enam rongis ei istunud. Õudusega mõtlesin, et kohe tuleb mulle ema autoga järele.

elaks keskajal, lõikaks keele maha

2009-01-06T21:15:00.000+02:00

Sarjasin hiljuti üht meessoost isikut, keda ma tegelikult absoluutselt ei tunne, aga kes oskas meie filmivõtetele rõõmsalt taha keerata. Ma saan muidugi aru, et vahel võib ka keelduda näiteks oma poes filmivõtte tegemiseks loa andmisest, aga see mees lisaks kaebas meie peale ja hüsteeritses mulle telefoni, justkui oleksime tal nõudnud Võsa-Petsi poja uueks peigmeheks hakata. Leidsime muidugi filmimiseks probleemitult muu koha. Ometigi meenus see jobu mulle ühel õhtul jälle ning põlgushoos nimetasin teda "kuradi kapipedeks", sellega ise silmas pidades anaalseid Delfi kommentaatoreid, kel ikka kombeks geiteemaliste artiklite all siga-aia-vahel tooniga sääski sõimata, kes nende arvates viie elevandi mõõdu välja annavad. Kommentaatoreid ja Poejobu ühendavateks lülideks pean siinkohal maneeri ja sääsest-elevandiks-suhtumist. Ja kapipededeks on kommentaatorid ju ammugi ristitud, sest spekuleeritakse, et homoseksuaalsus on paljudele neist kui demon within, mille vastu nad võõramaterdamise abil võidelda püüavad.
Paraku tekib selline (mulle) loogiline seostejada arvatavasti, las ma mõtlen... mitte kellegi peas? Päris kindlasti mitte mu kahe kursaõe peades, kes mu õelat purset pealt kuulsid.
Ma tavaliselt ÜLDSE p-sõna suhu ei võta (Edit: heterote seltskonnas).
Tapvalt piinlik.
Inglise keeles ütleksin enda kohta mortified.
:(
Paha suu.

saage tuttavaks 1

2009-01-03T22:41:00.000+02:00

Wordpressi otsimootorisse juhuslikke "temaatilisi" otsingusõnu sisse toksides avastasin blogi, mis on mu nummi-lemmikuks kujunenud lausa mitmel põhjusel.
Esiteks on blogi omanik Jasper persoon, kelle jaoks tema sugu/sooroll on tihti üsna hägune ning muutuv ning erinevate (pool)rollide vahetamine näib olevat talle justkui hobi. Seda küll kõige positiivsemas mõttes, sest kes iganes kunagi on üritanud põhjalikumalt tajuda oma soorolli ühiskonnas - nii seda, mida talle omistatakse kui seda, mida ta ise endale määrata eelistab/ks - saab vast aru, et kui nende rollide vahel vabalt valida antaks, siis ühe kindla külge rippuma jääda ei viitsiks. Jasper on võtnud endale üsna vaba voli valida ja see on lahe! Oma lugejatega jagab ta kõiki seesuguseid transformatsioone ning nendega seonduvaid emotsioone, järeldusi ning teooriaid.
Ta kirjutab ka kolmandast soonimetusest (he ja she kõrval), mida kasutavad enda kohta need inimesed, kes ei soovi end lahterdada ei mees- ega naissoo alla. Zi, omastavas käändes zir on need uued ja põnevad sõnad minu inglise keele ajuleksikonis.
Teiseks elab Jasper San Fransiscos, mis näib olevat isuäratavalt flipped linn, mis puutub kõiksugustesse friikidesse. Seega ei tule puudust põnevatest karakteritest, maailmavaadetest ega kostüümidest. Jasper viskab pidevalt üles uusi fotosid lahedatest kostüümidest tema enda ning tänaval kohatud inimeste seljas. Värvid-värvid-värvid! :)
Kolmandaks tutvustab see blogi üsna osavalt terminit queer kõige selle juurde kuuluvaga. Parima pildi saamiseks tuleb muidugi esimesest postitusest pihta hakata.
Ma ei oskagi öelda, kas queer on ainult orientatsioon või lausa elustiil, kuigi kaldun arvama, et mõlemat ja et üks ei taha hästi teiseta eksisteerida.
Igatahes oleks tore, kui ka Eesti LGBTkogukonna liikmed selle toreda sõnaga lähemat tutvust teeksid ning aimu saaks, mis fantastiline maailm nende viie tähe taga peidus on. Lahterdamine on ajast ja arust. Veidrused rikastavad maailma!

space odyssey

2008-12-29T23:33:00.001+02:00

Üks mu korterikaaslastest peab täna üüratut sünnipäevapidu. Kuulsin midagi sajast külalisest, hiljem vähenes see küll neljakümnele, aga siiski on tegemist muljetavaldava inimmassiga. Peo teemaks on soengud. Ma ei teinud endale soengut, ei osalenud korterikaaslaste kingiteos, jätsin õnne soovimata (üldse mitte pahatahtlikkusest, imelik oli lihtsalt oma pleekinud dressipluusis kallistada seda lillelöödud poolvõõrast peoprintsessi) ning pole esimeste külaliste saabumisest alates nina toauksest välja pistnud. Küll aga olen püüdnud selgusele jõuda, kas mu käitumine võib teda häirida, sest sellest oleks mul õigupoolest kahju. Kuna ma ei suuda aga isegi otsustada, kas kellegi teise samalaadne käitumine häiriks mind, kui oleks minu sünnipäevapidu, ei aima ma ka tema rektsiooni. Lõppeks oleme me siiski üksteisele võrdselt poolvõõrad korterikaaslased ning kokkusattumus, et jagame üht vannituba ning roostes pliidirauda, ei tähenda veel, et peaksime jagama üksteise elude väikeseid rõõme ning muresid. Jah, seesugune mõtlemine saadab mind nipsuga paduindividualistliku zombie generationi upsakusest upakil ladvikusse. Olukorras, kus minust vaid mõnikümmend aastat vanem generatsioon lööb imestusest käsi kokku, kui naaber koridoris ei tereta, väldin ma inimest, kellega mul leivad samas riiulis lebavad. Üheaegselt teleri ette maabudes me tegelikult isegi suhtleme vahel. Ja head hommikut soovin ma ikka ka alati.

Teen kahe kursaõega semestrilõpu filmiprojekti – 7 minutilist dokumentaalfilmi Alpi saabastest. Vormi ja teema valisime ise ning olen oi-kui-õnnelik, et me ei otsustanud mängufilmi kasuks. Meie tehnilised oskused on lihtsalt naeruväärsed. Võtsin operaatoritöö enda kanda, kuna režissöörina oma ideede läbisurumine, esmalt kasvõi nendest ise aru saamine ning sõnastamine, tundus ühel hetkel liiga hirmutav ja paljunõudev ülesanne. Kaamera puhul saab vähemasti manuali lahti lüüa ning joonise pealt vaadata, kuhupoole lükata hoovakest, et punane tuluke süttiks. Režissöör otsustab asju kõhutunde järgi ja kuigi minu jaoks pole probleem kellegi teise kõhutunnet usaldada, talun ma halvasti situatsiooni, kus teised minu kõhutundest sõltuvad. Vähemasti selle filmijupikese puhul tundsin küll niimoodi. Võib-olla ei tekkinud mul lihtsalt õigel hetkel piisavalt konkreetset nägemust. Üleüldse tahaksin lähemal ajal produtseerimisega kätt proovida. Aasta tagasi poleks ma seda iialgi arvanud, aga organiseerimine võib täitsa minu teema olla.

Eelmise nädala lõpus tundsin, et eraelu hakkab üle pea kasvama. Mu ajudel sõtkusid korraga Vari Kaugest Minevikust, Kanapime Unistaja, Lisafunktsioonidega Sõber ning Kättesaamatu Ahvatlus. Piisavalt ainest fantastikatriloogia ühe osa tarbeks või vähemasti seitsmetasemeliseks kahedimensiooniliseks arvutimänguks. Õnneks andis kutse termosehõõgveinile võimaluse mõtted kogu ülejäänud virr-varrist eemaldada. Igatsen miskit lihtsakoelist oma elusse. Ei, termosedeitt ei tõota vahest just lihtsakoeline olla, küll aga teiseteemaline, eemalseisev radadest, mida seni tallunud olen. Seniks kuniks? :)

raagus sõnad

2008-12-16T02:03:00.000+02:00

Olgu, ignoreerin, et kell on pool kaks öösel, mul on homme eksam ning materjali lugemine alles pooleli.

Vestlesin mõned nädalad tagasi oma emaga oma queeri elu teemadel. Pärast lõplikku väljatulemist sel suvel lugesin ta näost ja käitumisest liiga tihti välja seda püüdlikku „kõik on ikka nii, nagu varem“ pingutatust. Alates juulist oleme maha pidanud umbes neli olulist vestlust, mille käigus olen täheldanud tubli progressi aktsepteeritud olemise suunas. Esmalt kinnitas ta mulle loomulikult, et armastab mind, sest olen ta tütar ning pole vahet, milline olen. Sõnakombinatsioon „milline oled“ viitas paraku tõsiasjale, et ta ei jaganud just täpselt, milline ma õieti olen ehk kujutas endale ette kõike, mida ühed tublid stereotüübivabrikud valmis vorpida oskavad. Õudus. Vahepeal mainisin ka isale, et tema tütar just mitte päris hetero pole (jah, just seesuguses sõnastuses, ise ka üllatusin), mis meie niigi distantseeritud suhtele veel ühe nähtamatu vaheseina lisas. „Mul on hea meel, et sa sellest rääkisid, aga mina seda teemat arutada ei taha,“ tuli karm vastus, kui näitasin välja valmidust isa küsimustele vastata, kui tal neid tekkima peaks. Arusaadav, veel stereotüüpseid valearusaamu, millest kuulmine on veel hullem kui nende ise välja mõtlemine. Tundun üleolev, meie emad-isad pole tegelikult süüdi veidrustes, mida meie vahel nii õel ühiskond nende peadesse istutab. Ei, ma ka ei haletse kedagi. Tõmban hoopis oma vaimsesse embusse kõik inimesed, kes on valmis lahti laskma kivistunud tõdedest ning avama silmad uutele teadmistele ning arusaamadele neist ümbritsevast.

Meie viimase vestluse ajal ema isegi ei nutnud enam. Ta laskis mul rahulikult seletada, et ma ei käi ilmas ringi silmad kilamas kõigi naisisikute järgi, kes mu silmapiirile satuvad. Ta kuulas ära isegi skaala-teooria ning näis mõistvat, et minu lahendus hoiduda end kastidesse paigutamast on minu elluvaate oluline osa, ning seetõttu meeldiks mulle, kui ka teised minu peal sama meetodit kasutamast hoiduks. Ta leebus teadmisest, et iga nurga taga ei oota mind verejanulised kurikaelad, kes juba kaugelt haistavad, et olen „kõver“ ning mulle õpetust anda himustavad. Loodan ainult, et mu vanemad omavahel piisavalt suhtlevad, et mu armas, kuid sõnaaher isa ka osakese neist teadmistest omandaks. Vahest leian temagagi ühel päeval ühise keele.

Lemmikpänd

2008-11-29T01:49:00.000+02:00

Olen juba ammu tahtnud ka mõnes oma veebilogis meemi täita.
Leidsin seesuguse Triibiku blogi sirvides, kus etteantud küsimustele tuleb leida vastused, kasutades mõne artisti või grupi palade pealkirju.
Kuna mul oli ka viimase aja lemmipänd varnast võtta, ladusin aga nimed ritta.

1. Are you male or female? Taper Jean Girl

2. Describe yourself. Genius

3. What do people feel when they’re around you? Slow Night, So Long

4. How would you describe your previous relationship? Cold Desert

5. Describe your current relationship. Happy Alone

6. Where would you want to be now? Manhattan

7. How do you feel about love? Pistol of Fire

8. What’s your life like? Holy Roller Novocaine

9. What would you ask for if you had only one wish? Be Somebody

10. Say something wise. Use Somebody

(Kings of Leoni albumitelt
Aha Shake Heartbrake,
Only By The Night,
Youth & Young Manhood)

Tõde teispoolsusest

2008-11-27T22:54:00.000+02:00

Täna ujus mu teadvus Body Balance'i treeningu lõpus lõdvestumise ajal kuhugi reaalsuse piiri taha ja kui treener käskis vaikselt sõrmi ja varbaid liigutama hakata, naasesin paralleelmaailmast vaid ühe väga konkreetse sõnumiga: seks ja šokolaadipuding - need on mu lemmikud!
Maga veel päise päeva ajal avalikus kohas.

Appi, appi ... läks kap..pist välja!

2008-11-13T02:20:00.000+02:00

Võtsin vastu kutse Euroopa Noortenädalale Brüsselis. Kõik need viis päeva oleks olnud peaaegu raisatud, kui just meie 250pealises seltskonnas poleks olnud mõningaid toredaid kujusid, kellega kohtumine mulle ainult rõõmu tegi.
Vähemalt kaks aastat on möödas esimesest LGBT teemadega seotud koolitusest, milles osalesin. Sel koolitusel, teemaks (sise)maailmapilti arendavad rollimängud, tutvusin neiuga A. Belgiast, kes ka noortenädalal kohal oli. Lobisesime lõunalauas tühjast-tähjast ning ta näitas mulle rinnamärki, millele oli kirjutatud „Female orgasm, I care“. Itsitasin ilusa mõtte üle seesugust märki valmistada, kuid meie kõrval istunud noormees haaras märgi enda kätte ning nurises, et aga kuhu jääb mehe orgasm, tema hoolib hoopis sellest. A. teatas seepeale kõvahäälselt, et vabandust, tal on sellest küll täiesti ükskõik. Hästi, mõtlesin, igaühel oma väljasoleku mõõdupuu. Olen varemgi kohanud neidusid, kes keelduvad põhimõtte pärast isegi heterobaarides käimisest.
Õhtul ootas lähedalasuvas klubis ees pidu noortenädalal osalejatele. Uurisin A.lt, kas ta ehk (enam-vähem) kohalikuna aimab, millise kohaga tegemist võib olla ning mis muusikat oodata on. Ainult neid lihtsaid asju ma päriselt tahtsingi teada. Seepeale hüüatas tema aga üle poole söögisaali, et tal pole aimugi, mis koht see on, aga kahju teatada, geibaar see küll pole. Püüdsin end sekundi murdosa jooksul koguda, lõõpisin midagi mõttetut ning jalutasin hämmastunult oma toa poole. Kas mind oli just jõhkralt kapist avalikkuse ette rebitud või jah?
Järgmisel õhtul, kui enamus rahvast asutas end karaokebaari minema, otsustasime, et see küll üldse meie maitse pole ning otsustasime seekord tõepoolest geibaare kammima minna. (Brüsselis naistele täiesti mõttetu ettevõtmine, muide. Või oli kolmapäeva õhtu lihtsalt vale aeg?) Hosteli ees peatas meid üks osalejatest, et uurida kuhu me teel oleme, mille peale A. taas kõvahäälselt teatas, et eks ikka geibaari! Jalutuskäigu ajal taipas ta minult pärida ega mind seesugune avameelsus ei häiri. Tahtsin juba paar krõbedamat sõna poetada, aga hakkasin siis mõtlema, kas mind tegelikult ikkagi häiris see ette hoiatamata, luba küsimata, risti ette löömata vaibalimpsijaks sildistamine. Kui minult otse küsitud oleks, kas mind vastassoo orgasmid kõigutavad oleksin ausalt vastanud, et tegelikult imeharva. Kui mult oleks päritud, kas ma eelistaksin suvalisele hööritavate heterote klubile mõnd glamuurset geipaleed, oleksin kõhklemata teatanud, et eelistan-palun-pöörage-buss-kohe ringi. Ja oleks mult uuritud, kas ma karaokepubi asemel hoopis vikerkaarelippudes baaris õlut juua tahan, oleksin ka tõtt rääkinud. Nii ma siis tunnistasingi, et polnud hullu midagi sest kuulutamisest. Ainult mul endal võib veel pisut aega minna enne, kui nii muretult siiraid vastuseid jagama hakkan. Viltu ei vaadatud meile kummalegi nagunii.
Ainult ühe Eesti noormehe käest pidin pedenaljajutte kuulma ja tolerantsiprojektide pedeettevõtlusteks sõimamist taluma. Kusjuures küsisin talt lõpuks, mis eriline huvi tal nende vikerkaarevärviliste projektide vastu on ja kas ta neis ehk kaasa lüüa ei taha. Lubasin ta järgmisele Eestis toimuvale kampa kutsuda. Minu üllatuseks arutasime hiljem, miks eestlased geidesse umbusuga suhtuvad ja kas Tartu skinnide homofoobia on kartmist väärt või mitte. Oli teine päris mõistlik mees, vaata imet.

Kes elab ... sees!?

2008-10-30T01:59:00.000+02:00

Mõne päeva eest käis mul isa külas. Tegin enne ta tulekut toas kiirkoristust ja hakkasin juurdlema, et millised asjad mu toas vihjavad õieti mu orientatsioonile. Kui mul näiteks tuleks pähe osaleda MTV Room Raidersi saates, siis milliste vidinate peale otsustaks äsja mu aluspesusahtlis spiooninäpitsatega sorkinud noormees, et selle tüdruku jätab ta hoopiski oma nooremale õele valimiseks (või vanemale, mõlemad sobivad).
Karjuvaimaks vihjeks võib lugeda tervet mu toa seina, mis on fuksiaroosa. Ainult et mina seda värvinud pole. Kingitus eelmiselt üürnikult, aga ülevõõpamist ma igatahes plaani võtnud pole.
Raamaturiiulist leiab päris mitu vihjet „Lesbian Kamasutra“, ja „Best Lesbian Romance“ köidete näol. Mitmed feministlikud ning vähem seksile ja enam võrdsele kohtlemisele suunatud väljaanded veel lisaks.
Pride Jalutuskäigu ajast ripendavad veel paar vikerkaaretriibulist käpaela suvaliste kraamihunnikute vahelt välja. Ja rull vikrkaarekleebiseid lebab aknalaual. Ja märk kaunistab jopekraed.
Agaram otsija leiaks kindlasti ka mu roosa minivibraatori (mille isa tulekuks targu padja alla peitu poetasin). Leitav ka heterotüdruku toast, teame-teame.
Lõpetuseks on mul metallist retro-kalender, millel on pilt kolhoosinaisest, kes on paljastanud oma lihaselise biitseptsi ning ta pea kohal punetab kiri „We can do it!“.
Üks postkaart on ka, millel on Kvinnohöjdeni maja, mis on ainult naistele mõeldud talu Rootsis.
Testisin seda nimekirja oma heterost korterikaaslanna peal ja tema otsustas, et minu tuba küll lesbi toa mõõtu välja ei anna.
Aga ma eelistangi skaala teooriat kasti teooriale (nii tubade kui inimeste puhul). Mind ei häiri, kui mu tuba saab hetero-gei skaalal magedaid tulemusi, päris 100% sirge ta ikka pole. Homokasti ta aga paraku tõesti ei sobi, jäägu parem rangelt klassifitseerimata.

L-õputu

2008-10-03T12:28:00.000+03:00

Põen järjekordset L-Wordi maanilist perioodi. Enamasti kestab see järjekordse hooaja lõpuni (vaatan neid tagant järele), misjärel suudan end mõneks ajaks teemast eemale rebida ja oma aega asjalike tegevustega täita.
Mind on L-Wordi puhul alati hämmastanud see, kuidas tegelaste sõprus areneb. Ühes osas on Helena ja Alice teretuttavad, järgmises käivad koos joogas, teavad üksteise ekside nimesid peast ja jagavad hambaharja. Olgu, mitte päris, aga peaaegu. Inimeste vahelised sidemed tugevnevad kahe osa vahel igasuguse selge põhjuseta.
Purunevad samuti. Mina näiteks ei mäleta, et Jenny oleks Maxi maha jätnud. Kas ma kogesin tõesti just sel saatuslikul momendil L-ülevaatamisest tingitud L-blackouti?

Hiljuti avastasin aga, et sarnane hüppas-välja-ei-tea-kust-sõprus hakkab tekkima ka minu viie korterikaaslase vahel. Mina olen meie korteri uustulnuka Mannu nime vaevalt meelde jätnud ja kui ta viibib mõne korteriolengu ajal seltskonnas, siis ma pole täiesti kindel, kas see on ikka tema. (Mu näomälu ja nimemälu võistlevad nigeluses.) Ometi silmasin teda laenamas Malle pluusi (vist), mida mina näiteks meie tutvuse uudsuse tõttu ei teeks. Me kõik tunneme üksteist sama kaua. Võimalik, et nad satuvad tihemini kokku ja tunnevad tugevamat sidet, kuna õpivad üht ala. Mitte küll samal kursusel. Siiski on selles juhtumis L-faktorit.
Naudin põnevusega samasuguste ilmingute teket meie filmikagängis. Näiteid on liiga palju, aga nad pole millegi pärast nii mõjuvad. Peamiselt klativad inimesed pubilauas teadmata päritolu õllevõlgu.
Teine L-faktor, mis alati muige suule toob on lõputult vältavad kohvipausid, millest keegi kunagi ka Q-foorumis juttu tegi, kuigi hilisemates hooaegades seda enam peaaegu ei esine.
Selle eest kestab minul lõputu kohvi(ku)tööpäev.
Miks istuvad inimesed miinuskraadidega kohvikuhoovis ja haukavad külmast värisevate näppude vahelt šokolaadikomme?
Mina istun hoopiski soojas kohvikus ja laen järjekordset L-osa.

Selle tulemusega saaksin A

2008-09-29T01:00:00.001+03:00

Ma arvan, et need küsimused olid lihtsalt lahjad!

Your result for The Sexual HELL Test...

HELL LEVEL 3

Raw score: 86%

There's a special place in Hell for you: the basement penthouse. You scored the nastiest possible score on the Sexual Hell Test. You have no sexual restraint whatsoever. You'll take pleasure however you can get it, and my guess is you get it a lot. If for some reason you don't right now, you will soon, as people in your category only tend to spiral down ever deeper into the abyss of carnality and delicious sin. Congratulations.

I, personally, think that this category is the best. Paradoxically enough, sexual liberation and indulgence can only bring you closer to purity.

AVOID: all but level 3 hellions like yourself. You wouldn't want to ruin anyone, now would you?

Take The Sexual HELL Test at HelloQuizzy

toilet duck

2008-09-24T22:41:00.001+03:00

Kaks päeva tagasi käis meil torumees. Üsna tavaline kutt. Kalduvusega bemlusele. Smalltalki käigus tuli välja, et üks minu korterikaaslane on tema „vana sõber“ ehk nad olid käinud seitse aastat tagasi samas suvelaagris ning pole sellest ajast saadik enam kohtunud (ning vaevalt see õnn neile ka hiljem osaks saab).
Tihendipaigaldusega ametis, uuris tüüp minult nii muuseas, kas tema „sõber“ ikka normaalne mees on. Ega viimane Angelis käima pole hakanud.
Püüdsin jaburalt teemalt kõrvale kalduda ning uurisin vastu, kas tema arvates üldse ongi veel mõnd tallinlast, kes Angelis käinud pole. Tuli välja, et just ühe seesuguse põhimõttelise mehe kätte olingi usaldanud meie kraanikausi.
Hüva, mõtlesin, case closed, aga ei. Uudishimu vana laagrikaaslase suundumuse vastu ei andnud meistrimehele asu.
Teatasin talle siis, et mina pole kellegi orientatsioonivalvur. Uudis võeti vastu rahulikult, kuid tajutava nördimusega karjuva intriigipuuduse pärast.
Kaisake soovitas mul järgmisel korral sarnases situatsioonis otse välja küsida, kas uurijal endal on himu Angelisse minna ja järele uurida, kes seal õieti käib ja kas need käijad temas ka mingeid erutavaid tundeid tekitavad.
Mina tahaks hoopis teada KAS inimestel on OMA asjadega tegeledes tõesti NII igav?!?!?!

A-B hakka pähe

2008-09-20T19:57:00.000+03:00

Nii see käibki (?)

You need to upgrade your Adobe Flash Player to version 9.0.28+

Tudengielu

2008-09-12T18:14:00.000+03:00

Võtsin täna TLÜ Akadeemilisest Raamatukogust kõige paksema raamatu, mida üldse elus laenutanud olen (1047 lk).
Mind teenindanud praktikant ulatas mulle raamatu ja soovis ilusat nädalavahetust.
Mõistsime üksteist suurepäraselt.
Saime naerda.